Niisama kaljul

Lillithil oli kodus igav ja oli otsustanud jooksma minna, et värsket õhku hingata ja võibolla isegi kellegiga tuttavaks saada. Ta jooksis niisama suvalisse kohta, seega ta leidis end varsti kaljult. Neiu jalutas vaikselt kalju ääreni ja vaatas alla. Tüdrukule meenus, kui ta oli siit kunagi vettehüppeid teinud. Lillith istus kalju äärele maha ja viis pilgu kaugusesse.

OT: Camilla!

Camilla tutvus alles uue kooliga ning oli otsustanud koolist välja jalutada. Ning valis suvalise suuna, peagi avastas ta ennast kalju juurest. Ta kõndis lähedamale kalju servale ning nägi peagi tüdruku kujutist. "Ega sa alla ei kavatse hüptata?" küsis Camilla tüdrukule vaiksete sammudega lähemale astudes.

Lillith võpatas ja keeras end ringi. "Ei," vastas ta ja lisas siis peagi: "Ma pole nii rumal." Neiu muigas, keeras end tagasi ja vaatas alla. "Aga ma olen küll siit alla hüpanud," mõtles Lillith aga ei hakanud seda pigem öelda ja vaikis.

"See on hea." ütles Camilla sõbralikult ning jalutas äärele veidi lähedamale, kuid jäi siiski mõistlikusse kaugusesse. Esiteks tüdruk kartis veidi kõrgust ning teiseks ei tundunud kalju serv just kõige tugevam.

Lillith naeratas ja vaatas ikka kaugusesse. Siis meenus talle, et tal on ju ujukad all. Neiule tuli vajadus lihtsalt sealt alla hüpata. Ta tõusis püsti, liikus kivi juurde, tõmbas lillelise kleidi seljast ja pani selle kivile. Nüüd liikus Lillith oma neoonroosade bikiinidega kalju äärele. "Ahjaa, ma olen muidu Lillith," ütles ta, vaatas tüdrukule otsa ja siis kaljust alla. Neiu läks veidike kaugemale, et hoogu võtta ja siis hüpata. Seda ta tegigi. Alla lennates ta sulges silmad ja naeris kuni lõpuks tundis, et on vee all. "Näh, nii ruttu lendasin," muigas Lillith ja tuli vee peale.

Camilla ei jõudnud reageeridagi kuni ta nägi tüdrukut kaljult alla hüppamas. Camilla suust kostus vali kiljatus ning tüdruk tormas kalju äärele. "Appi mis ta tegi? Mis ma teen?" need küsimused olid tüdtuku peas. Camilla langes käpuli kalju äärele ning vaatas vette, kus tuli vaid hulganisti mulle pinnale.

Lillith vaatas üles ja märkas seal seda tüdrukut kes alla vaatas. "Minuga on kõik korras!" hüüdis ta ja naeris. Ta ujus pinnale ja jooksis nii kiiresti kui suutis taas kaljule, tüdruku kõrvale ja hakkas naerma. "Sa peaksid oma nägu nägema," naeris Lillith ja vaatas kaljult alla uuesti. "Ma teen vist ühe korra veel," ütles ta ja vaatas siis tüdrukule otsa. "Sa vist ei julge jah?" küsis ta muiates. "Loomulikult, ta on ju inimene," mõtles ta ja muigas.

"Sa, mis, sa hjüppasid just kaljult alla ja sa ütled, et sa oled korras? Sa jõudsid siia ilmselt paari sekundiga ja sa tahad veel hüpata?" vudistas Camilla nii kiiresti, et ta ei saanud isegi aru mis ta jahus.

"See pole üldse jube, see on mõnus. Tunned nagu lendaksid," muigas Lillith. "Ja jah, ma hüppan siit uuesti alla, see on mõnus," kordas ta. Ta vaatas inimtüdrukule otsa. "Ma olen siit vähemalt viis korda alla hüpanud ja näed, ma olen elus ja kõik on ülimalt hästi," ütles neiu ja istus kivile, oma kleidi kõrvale.

Camilla oli segaduses, kuidas sai see tüdruk tegutseda nii mõtlematult? Ta võiks ju vabalt ennast surnuks kukkuda. "Kas sa siiski tahad ennast ära tappa?" küsis Camilla.

Lillith hakkas naerma. "Ei! Ma ju ütlesin sulle," muigas Lillith ja naeris. "See vesi seal on suht sügav ja seal pole kivisid eriti. Ma võin saltot ka teha õhus, tahad näha?" naeris neiu ja tõusis püsti, läks korra kalju äärele ja vaatas siis tüdruku poole.

"Issand jumal ära hüppa sealt rohkem alla." pomises Camilla rahutuks muutudes. Mida ta peaks tegema, kui see tüdruk ennast sealt surnuks nüüd hüppab? Telefon oli tal korterisse jäänud seega ei olnud tal ka millegagi helistada kellegile ja kui ta oleks alla jooksnud oleks vesi selle keha minema viinud. Huvitav kui paljud sealt ennast surnuks on hüpanud lüües pea vastu kalju nukki või kivi ära?

"Okei, rahune maha, ma ei hüppa enam," ütles Lillith ja muigas. "Tulen mõnikord siis tagasi, kui teda enam pole," mõtles ta ja naeratas tüdrukule. "Mis su nimi on muidu?" küsis Lillith, kuna tal ei meenu, et ta oleks öelnud talle oma nime. Lillith oli küll öelnud, aga ta vist ei kuulnud. "Nojah, pärast ütlen uuesti, kui küsib," mõtles Lillith ja istus taas kivile. Ta oleks tahtnud kleidi üle pea tõmmata, aga bikiinid olid veel märjad.

"See on hea." ütles Camilla rahunedes. "Ma olen Camilla.. ja sa olid vist Lillith?" küsis neiu.

Lillith noogutas. "Vana sa oled?" küsis ta ja naeratas sõbralikult. Lillith lootis, et Cam 14 või 15 pole. Kuskil 16 või 17. 18 ta kindlasti ei saa olla.

"16." vastas Cam kaljust nüüd eemale jalutades. "Ja sina?" Küsis neiu siis Lillithilt.

Lillith naeratas. Oligi seda arvanud! "18," vastas ta tüdruku küsimusele. Ta tõmbas kleidi selga, kuna bikiinid olid juba peaaegu täiesti ära kuivanud. Siis vaatas ta telefonilt kella. Kohe-kohe oli saamas kell pool kuus ja päike paistis ikka nii säravalt, nagu oleks alles kaks.

Camilla noogutas ning vaatas taevas siravat päikest. Kas see loojuma ei peaks juba?