Otsime need kummitused siis ülesse

Caren jõudis välja mõisani millest ta kusagilt kuulnud oli. Neiu astus mõisa kivist treppidele ning lasi enda pilgul käia üle sammaste, mis hoidsid mõisa teise korruse rõdu üleval. Majalt maha kulununud värv tegi selle maja hirmuäratavaks, kuid Caren ei tundnud mingit hirmu. Mõisa akna klaasid olid sisse löödud või kividega visatud. Caren katsus kõisa ust, kuid see ei avanenud. "Ma kavatsen siia sisse saada." pomises Caren ning liikus ühe akna juurde ning lõi enda jalaga klaasi puruks, avades siis akna seest poolt. Caren ronis aknast sisse ning vaatas mööblit, mis oli paksu tolmukihi all. Kus need kummitused siis on?

OT: Rosa või Alex siis

OT: Rosa siis.

Rosalyn kõndis siis mõisa juurde. Ta oli siit mõõda kõndinud aga mitte kunagi sisse läinud sinna. Täna ta otsustas sinna minna. Ust katsudes oli see kinni ja tüdruk avas ukse oma maagia abil. Ta astus uksest sisse ja vaatas siis seal ringi. Ta siis märkas kohe ühte tüdtukut siin. "Hey," lausus ta talle

Caren vaatas tüdruku poole, kes teda tervitanud oli nign vastas samaga. Ilmselt oli sisse astunud tüdruk nõid, sest Caren võis vanduda, et uks oli lukus. "Ma olen Caren." ütles tüdruk ning vaatas trepi poole, mis viis ilmselt siis teisele korrusele. Esimesel korrusel polndu tüdruk veel kusagile jõudnud, kuid teine korrus tõmbas teda veel rohkem.
Caren otsustas siiski enne esimese korruse läbi vaadata nign siis teisele korrusele minna. Kuna tüdruk seisis näoga trepi poole otsustas, et ta läheb kõge pealt paremale ja siis alles vasakule.

Rosalyn ei teadnud veel, kes tüdruk täpselt on. "Ma olen Rosalyn, võid Rosa öelda," lausus tüdruk naeratades talle ning vaatas ka siis alumisel korrusel ringi hetkel. Ega midagi muud tal väga teha ei olnudki.

"Mhm." pomises Caren ning liikus paremale poole, kus oli koridor. Tüdruk avas esimese ukse ning avastas enda eest söökla moodi asja. "Mitte midagi huvitavat." pomises Caren ning sulges ukse sealt ruumist välja astudes. Kim avas järgmise ukse, kust ta leidis köögi. Caren astus sinna sisse ning libistas enda näppudega üle laua, kus süüa tehti. Kimmy hakkas järjest sahtleid avama, kuid enamus neist olid täiesti tühjad.

Rosalyn aga oli sattunud ilmselt kellegi magamistuppa kuna siin oli voodi, kapp, laud jne veel, mis on seal toas tavaliselt. Tüdruk avas siis kappi uksed ja leidis sealt ühe väga ära koltunud kleidi. See oli ma vägagi auguline. "Jube," pomises ta ning sulges siis selle kapi ukse ja vaatas niisama siis toas ringi. Üsn pea avas seal laua küljes olevaid sahtleid, enamuses neist oli tühjad aga ühest leidis ta ühe medaljoni, mida ta siis nüüd uurima jäigi. Ta oli selle peal olevat sümbolit kuskil näinud aga tüdruk ei mäletanud kus.

Caren ei leidnud köögist siiani midagi põnevat ning lahkus siis köögist. Ta otsustas minna järgmisest uksest sisse ning see tundus olevat mingi raamatukogu moodi asi, kus olid raamatud riiulitel ja ka maas. Kim läks riiulitele lähedamale ning tõmbas näpuga mööda raamatuid. Siis jalutas Caren lauani mis oli akna all. Tüdruk tõmbas sahtleid lahti, kuid üks sahtel oli lukus. "See tähendab siis ilmselt seda, et ma pean võtme raamatute seest ülesse otsima." pomises Caren oma ette. Ilmselgelt peideti tol ajal võtmed, joogid ja muud sellised asjad raamatute vahele. Kuid kuidas oleks pidanud Caren võtme ülesse leidma, kui raamatuit oli siin peaaegu, et lõppmatuseni.

Rosalyn avas ukse ning temagi jõudis sinna tuppa. Samal hetkel kui Caren lausus oma sõnad. "Mitte tingimata, saab ka ilma selleta selle sahtli lahti, ma loodan vähemalt," lausus Rosa ja vaatas siis toas ringi. "Selleks, et see võti leida kulub sul tunde," lausus ta muigega.