Oli öö, taevas särasid tähed ning muidugi ei puudunud sealt ka hele kuusirp. Enamik inimesi ilmselt juba magasid, mis oli ka igatepidi loogiline, kuna kell lähenes juba südaööle. Samas Nick oli alati rohkem ööinimene olnud. Nii astus ta ka praegu aeglasel sammul kalju poole, ühes käes pudel õunamaitselist siidrit. Väljas oli küll üsna jahe ning tuuline, kuid teda see ei heidutanud. Poiss surus ainult mõlemad käed oma paksu ja hästi soojahoidva musta pusa vooderdatud taskutesse. Muidu oleks ta ilmselt ka kapuutsi pähe tõmmanud, kuid tugev tuul oleks selle talt niikuinii kohe peast rebinud ning poiss leidis, et loodusjõududega pole mõtet võitlema hakata. Ta istus paari meetri kaugusele kaljuservast maha, avas oma siidri ning võttis sellest lonksu, ise samal ajal mõtlikult tähistaevast silmitsedes.
OT: Ethan