Pärast võitlust..

Oli suhteliselt hililine kellaaeg, kui Catherine metsast võttis suuna ranna poole. Ta otsis ühe mõnusa koha, kus istuda ja rahulikult merd vaadata. Lõpuks ta leidiski selle ja istus siis liivale. Ta oli just metsas võidelnud ühe libahundiga, kes oli ta püksid katki rebinud ja särgil polnud üht käist. Õnneks aga hunt teda hammustada ei jõudnud. Cat ohkas ja vaatas kaugusesse..

OT: Umbes sellises poosis istus:

Spoiler:

Jake istus rannas juba hommikust saati. Ta polnud täna koolis käinud, kuna tal oli nii palju mõtteis ja ei pidanud kooli hetkel oluliseks. Kuna hakkas juba pimedaks minema, siis otsustas poiss kodu poole minema hakata. Tee peal märkas ta ühte tüdrukut, kel olid püksid katki rebitud ning kes ei näinud just kõige parem välja. Ta särgi käis oli ka kadunud. Jake tahtis olla abivalmis ning otsustas minna selle neiu juurde.
''Vabandust, kas ma saan teid kuidagi aidata?'' küsis Jake tüdrukule ligemale minnes.

Cathy võpatas. Ta ei kuulnudki, kui keegi tulemas oli. Neiu vaatas, kes teda kõnetas ja nägi siis üht poissi. "Ei," ütles ta kindlalt ja pööras pea tagasi mere poole. "Sina ei saa midagi teha," ütles ta ohates. "Vabandust, selle sina pärast," lausus Catherine ja ohkas taas. Ta ise ka ei saanud aru, miks ta järsku nii viisakas oli. Tavaliselt oli ta ikka öelnud, et käi kuradile või jäta mind rahule, aga praegu... Ta ei saanud aru.. Võibolla see poiss meeldis talle? Sedagi Cathy ei teadnud.

Jake jõllitas tüdrukut ning istus ta kõrvale maha. ''Ja millest sa järeldad, et ma sind aidata ei saa? Räägi mulle,'' lausus poiss rahulikult ning hakkas liivaga mängima.

Catherine raputas pead. "Ei, sa.. Oota, kas ma võin ikka sina öelda?" küsis Cathy ja muigas. "Ei, ma ei saa seda rääkida. Et ma sellest räägiks peaksin ma sind usaldama või lihtsalt mind sellisena... nägema," vastas ta, kui poiss oli noogutanud. Ta vaatas poisi poole ja siis taas merele. "Või siis jutte kuulma," lausus ta mõne hetke pärast ning ohkas. Möödus paar vaikset minutit, kui keegi ütles nende selja taga "Tere." Cat pööras end teretaja poole ja seejärel üllatus. "Kuidas ta elus on?" küsis ta enda mõttes. Tüdruk, kes teretas, oli seesama libahunt, kelle Catherine omaarust ära tappis. Ja see sama tüdruk istus meelega tema kõrvale. "Su lõhn ajab mu pea valutama," sisises Cathy nii vaikselt, et ainult see libahunditüdruk seda kuulis.

Jake kuulas hoolega. ''Võid sinatada mind, kui soovid,'' lausus poiss jutu peale.
Siis nägi ta üht tüdrukut tulemas nende poole, kes lõpuks neiu kõrvale maha istus.

"Issand halasta, missugused su riided on!" ütles see libahunditüdruk. "Ilusad eksju! Kurat sa tead küll miks!" Cathy läks vihaseks. Isegi nii vihaseks, et unustas poisi üldse ära, tõusis püsti ja tõmbas tüdruku ka püsti. Siis lükkas ta tüdruku liiva peale "liuglema". Tüdruk tõusis koheselt püsti ja muutus libahundiks. Aga Catherine ei kartnud. Ta astus paar sammu libahundi poole ja kui hunt tema poole jooksis, hüppas Cathy hundile selga. Neiu proovis pigistada hundi abaluud kokku, kuid hunt hüppas ja Cat libises ta selja pealt maha. Hunt proovis teda igaltpoolt hammustada. Lõpuks tõusis Catherine kiiresti püsti ja hüppas hundi selja taha. Kui hunt selja taha vaatas, läks Cathy teisele poole, hüppas uuesti talle selga ja surus uuesti ja kõvemini abaluud kokku. Kui hunt niuksatas, hüppas Cat seljast maha. Hunt muutus inimeseks, kes lebas maas. Cathy astus paar sammu tema suunas ja kükitas maha. "Minuga ei tasu jamada," sosistas ta ja keeras tema pea kahekorra. Siis tõusis ta püsti, pilk lebamas tüdrukul, kes oli nüüd surnud.

Jake vaatas toimuvat hämmastunult pealt. Ta isegi ei hakanud küsima, mis see nüüd just oli. Poiss tõusis püsti ning hakkas kodu poole minema. Kiirema sammuga kui ennem.

Catherine pööras end ringi, jooksis kiiruga poisi selja taha ja krabas ta käest kinni. "Palun, ära mine just siis, kui mul on kedagi vaja! Palun!" anus ta poissi. "Ära muretse, ma ei söö sind ära ega midagi muud. Ainult, palun, jää minuga, siia!"