Pohmakas ei ole tore asi..

Isabelil oli suhteliselt suur pohmakas ja ta oli selle jaoks tulnud metsa jalutama. "Pidi ta eile nii palju jooma?" küsis ta endalt mõttes ning istus kännule. Ta mõtles eilsele õhtule. Ta oli tutvunud ühe tüdrukuga, kelle perekonnanimi oli tuttav, tüdruku nime ta ei mäleta, aga seda mäletab, et see tüdruk oli vampiir. Ta ise tunnistas seda.. Siis see Catherine pani ukse lukku ja kogu rahvas jäi tema korterisse luku taha, siis see vampiirist sõbranna viskas mingi vedeliku Catherinele näkku ja ta pistis rabelema.. Aga kuidas ta koju jõudis? Ei mäleta..

OT: Victoria.

Victoria kalpsas hundina metsas ringi. See oli ainuke koht, kus ta tundis, et ta tõesti sobib siia rohkem hundi kui inimesena. Peagi leidis ta ühe kitsa rajakese, mille arvatavasti oli sisse tallanud hirv. Kuulda polnud midagi peale tema enda tekitatud helide: puuokste krabina ja sahina tema pea kohal; ühe vitsarao praksatuse, kui mingi elusolend, keda neiu ise ei näinud, ootamatult liigutas. Oletades, et tegemist on mõne järjekordse metsloomaga, jalutas näitsik rada mööda edasi, kui järsku astusid puude vahelt välja, otse tema tee peale ette kaks meest, püssid käes. "Seal!" hüüatas üks mees, suunas püssitoru Vicile ning tulistas hetkekski mõtlemata. Neiu üritas küll eest ära hüpata, kuid kuul riivas siiski ta jalga ning hetkeks läbistas ta jalga terav, peaaegu väljakannatamatu valu. Samaaegselt meeletu valuga võideldes pistis Vic jooksu ning kuigi haavatud jalg muutis selle oluliselt raskemaks ning vaevalisemaks, lidus neiu siiski üsna kiiresti, peagi teerajalt kõrvale kaldudes, et kütte maha raputada, lõigates üle kändude, mahalangenud puude ja okste. Hõiked, jooksusammud ning ebaõnnestunud lasud, mis tema selja tagant kostusid, jäid iga hetkega järjest kaugemale ning peagi polnud neid enam kuuldagi. Kurnatult vajus Vic kusagile puu varju pikali ning asus oma veritsevat jalga lakkuma.

Isabel kohkus, kui kuulis püssilasku. Ta tõusis kiiresti püsti, aga siis oli vaikus. Neiu ei kuulnud midagi. Ta ohkas ja istus tagasi kännule samas asendis. Isabel vaatas metsas ringi, kui kuulis okste praksumist ja lehtede sahinat. Mõne aja pärast ta vaatas enda kõrvale ja märkas umbes viie puu kaugusel suurt hunti. Siis sai selgeks, kes see on.. Libahunt. Alguses Isabel taganes paar sammu, kuid siis märkas, et tema jalg on haavatud. Ta jalutas vaikselt hundi poole ja kükitas siis tema kõrvale. "Kas sa said väga haiget?" küsis ta hoolivalt. Isabelil oli libahundist väga kahju..

Kuna Victoria oli üsna ametis oma veritseva jala lakkumisega, üritades meeleheitlikult verejooksu peatada, siis võpatas ta kergelt, kui keegi teda kõnetas. Taibates, et tegemist oli kõigest ühe tüdrukuga, mitte mõne järjekordse kütiga, kes tema pead endale elutoa seinale ning tema nahast valmistatud vaipa oma jalge alla sooviks ta aga toibus oma esialgsest suurest ehmatusest aegamööda. "Kaks kütti... Nad tulistasid mind... Olen haavatud ega saa kõndida," sõnas ta vastuseks tüdruku küsimusele, olles normaalse hingamisrütmi tagasi saanud ning kui ta süda puperdamist ning löökide vahelejätmist vaikselt lõpetama tundus hakkavat. Oma mõtetes elas neiu aga selle kõigest mõni hetk tagasi aset leidnud kohutava sündmuse taas läbi. Lask, terav valu, veri... Vic tundis, kuidas tal pisarad silmanurka tekkisid, kuid pilgutas need sealt kohe minema. Tal tuli tugevaks jääda, kuna hetkel oli nutmisest tähtsamatki teha. Tuli koheselt abi otsida, ta oli juba niigi üsna suures koguses verd kaotanud ning verejooks tuli koheselt peatada, samuti tuleks see kuul tema jala seest välja saada. Ise ta küll ei julge selle sealt välja urgitsemisega riskima hakata, tal pole selleks vajaminevaid vahendeid ning samuti pole ta käed ilmselt just kõige puhtamad.

Isabel mõtles mida teha. Ta vaatas seda haava, see oli suhteliselt suur haav. Teda polnud kunagi meditsiin meeldinud, seega ta polnud seda õppinud, aga nüüd oli kahetses, et seda ei õppinud. "Mida ma teha saan?" küsis ta vaikselt ja tegi rahustuseks paar silitust hundi peale. Ta ei kartnud hundi, kohe üldsegi mitte. Ainult tahaks teda aidata, aga .. kuidas? mõtles Isabel.

"Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma korraks su pusa laenan?" Victorial oli plaanis sellega oma jalg kinni siduda ning niimoodi verejooks peatada. Ta ei tahtnud hakata oma viimast jõudu hundist inimeseks moondumise peale kulutada ja hundina oli tal riiete asemel vaid paks karvkate, muidu oleks ta verejooksu pidurdamiseks ilmselt omaenese riideid kasutanud.

Isabel raputas pead, võttis oma halli pusa ära ja ulatas selle libahundile. Ta ei kujutanud ette ka, mis ta sellega teeb, aga ta teadis, et see aitab teda, kasvõi veidikene.