Niisama siin igavust peletamas

Alex'il oli igav ja seega ta oli otsustanud minna niisama kas või üksi staadionil asuvale jalgapalli platsile palli mängima minna. Ta oli nii mõningalt inimeselt, keda ta tee peal kohtas, küsinud, et kas ta viitsib koos temaga mängima tulla aga kõik vastasid ei. Nii ta siis sattus siia üksi seda palli mängima. Ta lõi niisama neid palle sinna värvasse enamus ajast. Poiss oli omaga toonud kaas 3 palli. Kaks olid tegelt kooli omad ja üks tema isiklik. Vahepeal tegid veel muid harjutusi. Ta oli siiski üks seniseid parimaid jalgpalli mängijaid koolis.

OT: Annabel

Annabel jalutas staadionile, et seal päikest võtta veidi. Ta ei pannud poissi algul tähelegi. Neiu pani muru peale oma sinise saunalina, tõmbas valge maika seljast ja jalast lühkarid ning läks oma mustade uute bikiinidega saunalina peale selili. Annabel võttis enda kotist välja raamatu, aga mõne aja pärast ta ei viitsinud enam eriti lugeda, pani raamatu tagasi kotti ja sulges silmad.

Alex lõi siis seda palli veel niisama paar korda sinna värava poole kuni märkas, keda eemal muru peal pikutamas. See paistis tüdruk olevat. Poiss jättis oma pallid sinna paika ning kõndis siis tüdruku poole ja mida lähemale ta jõudis, seda rohkem hakkas ta aru saama, kes see tüdruk on. "Hey, Annabel," lausus ta siis tüdrukule kui ta seisis tema ees ja ilmselt varjas ka päikest.

Annabel võpatas ja vaatas üles. "Oh, hei, Alex," naeratas neiu ja tõusis istukile. "Mis sa siin teed?" küsis ta sõbralikult ning vaatas poissi läbi päikeseprillide.

Poiss naeratas. "Niisama tulin üksi seda jalgpalli mängima, keegi teine ei viitsinud," lausus poiss siis vastuseks. "Ja sina päevitama?" küsis ta siis ikka igaks juhuks üle tüdrukult, kuigi vastus oli talle teada.

"Jah," muigas Annabel ja vaatas staadionil ringi. Natuke kaugemal ta nägigi ta palle. "Sa minuga viitsid jalkat mängida?" küsis ta ja naeratas sõbralikult. Miskipärast talle tuli jalgpalli mängimise isu.

Alex teadis, et tüdruk vastab jah, selgetnägija, okay tegelt ta ju nägi, mida tüdruk siin just tegi ennem kui ta sega tuli. "No võib ka juu, ega üksi hakkaski juba igav," lausus ta naeratades siis tüdrukule.

Annabel naeratas vastu, tõusis siis püsti, pani päikeseprillid kotti ja tõmbas kleidi ülepea. Siis jalutasid nad pallide poole. "Aga ma olen suht nuub jalkas," mainis ta ja muigas.

Alex siis ootas kuni tüdruk oli püsti tõusnud ja kleidi selga saanud. "Ja ma jagan sellest nii mõndagi, ma olen üldse kooli parim mängja siiani, neid uusi tüüpe ma ei tea veel," lausus poiss muigega sellepeale. "Seda tead, et kuidas palli lüüa kindlasti?" pidi ta selle ikka ära küsima.

Annabel naeratas. "Oh ja ma ei teadnudki," ütles Annabel ja siis hakkas naerma. "Ega ma siis nii nuub ka pole," vastas ta. "Kunagi, kui ma umbes üheksane olin umbes, siis koguaeg mängisin naabripoistega jalkat," mainis ta ühe fakti veel.

"Oh okay," lausus poiss siis tüdrukule naertades. "Siis tead, seda ka, et kus värvad on ja nii edasi," ütles ta muigega. "No siis ei pea ma sulle väga seda mängu seletama, sa peaksid põhi asju siis teadma juba. Reegleid ma ei viitsi seletama hakkata hetkel," lausus poiss ja lõi siis kaks palli veidikene eemale platsist, kus mäng toimus.

Annabel noogutas. "Jep," ütles ta ja vaatas, kuhu need pallid veeresid. "Nii, kumb lööb?" küsis tüdruk muiates.

Alex mõtles veidikene siis ning ütles: "Sina lööd," lausus ta siis muigega ja ta mõtles siis, mida nüüd ise peaks tegema. Ta naeratas siis korraks.

Annabel naeratas. "Okei," ütles neiu. Ta jooksis veidike ja lõi siis palli Alexi värava poole. See aga jäi enne väravat seisma, seega ta jooksis selleni ja lõi... Ma arvan, et te teate ise, kuidas jalgpall käib.

OT: Ma ei oska eriti jalkamängu kirjeldada vms, seega teeme nii, et nad mängisid ja siis järgmine post on juba kui mäng on mängitud? xD

Alex muigas ega see pall läks väravast sisse ning ohkas. Nad siis mängisid seda mõnda aega kuni mõlemad ei viitsinud enam mängida.

Annabel ja Alex jalutasid tüdruku teki ja koti poole. "Sa lihapirukaid tahad?" küsis Annabel sõbralikult. Ta arvas, et Alexil on kõht tühi. Annabelil igal juhul oli. Ta võttis kotist välja kilekoti, kus sees oli neli lihapirukat.

"Jah, aitäh," lausus poiss ning naeratas tüdrukule siis. Tal oli ka juba kõht tühjaks läinud.

Annabel naeratas ja ulatas lihapirukate koti Alexile. Kui poiss oli ühe lihapiruka ära võtnud, pani neiu koti linale. "Istu!" ütles ta siis poisile (Ta oli vist koguaeg seisnud jah?) ja naeratas sõbralikult.

Alex siis istus tüdruku kõrvale ja võttis ühe ampsu oma pirukast. "Sa siis nüüd usud, et vampiirid ja muud sellised olendid on olemas?" küsis ta Annabel'ilt.

"Ma olen tegelt juba ammu lootnud, et need on olemas, kuid pole kunagi neid näinud. Nüüd Catherine sünnal nägin. See oli suhteliselt lahe tunne alguses, aga pärast, kui nägin, mismoodi ta käitub, läks see lahe tunne nagu viuhti ära," muigas Annabel. "Aga sa oled ikka inimene eks? Mitte mingi vampiir ega libahunt?" naeris tüdruk ja võttis ampsu oma lihapirukast.

"Kõik vampiirid ei ole tema sugused, ta on üks neist, kes soovib teistele halba aga on ka häid olemas," lausus Alex sellepeale ja võttis siis ampsu oma lihapirkukast. "Need kaks ma pole aga inimene ma ka pole," lausus poiss sellepeale ja mõtles kuidas sõnastada kes ta on.

"Ahsoo," sõnas Annabel mõtlikult ja võttis ühe ampsu lihapirukalt. "Oota, misasja? Sa oled siis ... kes? Või tähendab.. mis?" küsis ta puterdades ja vaatas punnis silmadega Alexit.