Catherine sünnipäev!!

"Heia," ütles Catherine poisile vastu. "Jah, olen küll," naeratas ta ja võttis karbi vastu. "Em.. Aitäh!" naeratas Cat poisile. "Võta sealt laualt siis snäkke ja jooke," lausus ta. Catherinel polnud enam eriti peotuju, aga ta viis karbi oma tuppa ja läks tagasi elutuppa. Võibolla tuleb isegi tuju tagasi.

"Camilla sa tõesti, ei tea siis midagi vampiiridest, libahundidest ja nii edasi?" küsis Rosa siis sosinal tüdrukult kuna ta ei soovinud sellest väga kõva häälega rääkida. Samal ajal vaatas enda ümberringi, et keegi ei kuuleks nende juttu pealt.

Catherine vaatas niisama elutoas ringi. Ta läks snäkilaua juurde ja võttis sealt väikese tüki porgandit ja pistis natukene otsa dipi-kastmesse. See ei tahtnud eriti tal alla minna, aga ta ei tahtnud ka kahtlust äratada. Cat võttis ühe porgandi veel ja istus seejärel patjadele, mis maas olid. Ta vaatas mingit muusikavideot, mis käis. Mingi tundmatu oli. Neiu vaatas elutoas niisama ringi. Tal tuli tuju hakata tantsima, aga no üksi oleks suht imelik või nii ja see tundmatu laul oli päris aeglane.

"Kuulnud olen, aga ilmselgelt ei ole nad olemas." ütles Camilla ja vaatas tüdrukule küsivalt otsa.

"Ma pean sulle siis teatama, et nad olemas, isegi nõiad on. Nõidadest, tean nii mõndagi kuna ma ise olen nende seast," lausus Rosalyn siis nüüd Camillale.

"Oh jummel. Sa teed nalja jah, selliseid jutte räägiti mulle väiksena." ütles Camilla muiates. Lihtsalt ei saa olemas olla selliseid asju.

Catherine tõusis püsti ja liikus taas magamistoa poole, möödudes Rosast, Camist, Annabelist ja Alexist. Cat pani ukse vaikselt kinni ja viskas end taas voodile pikali. Ning jälle vaatas ta lage.

"Ahsoo," ütles Annabel ja naeratas. "Peaks siis kunagi pirni maitselist ka proovima," muigas ta ning võttis paar suurt sõõmu. Mõne aja pärast tundis, kuidas juba seest soojaks vms läheb.

"Kalllis, Camilla ma ei tee nalja," lausus tüdruk ja muigas. See järel vaatas ta laua peale ja võlus siis sealt laua pealt siis omale ühe pirni siidri. Tal oli janu nüüd ja ta ei viitsinud, end väga liigutada.

Camilla vaikis siis. "Sa ei taha öelda, et on olemas mingid vampiirid, libahundid ja nõiad?" küsis Camilla.

Nadia tundis igavust, kuna ta ei teadnud kedagi siin ja ta ei tahtnud pealetükkiv ka olla. Nii ta siis istus seal ja jõi seda kangemat kraami. Tüdruk tundis siin libahuntide kohalolu. Ema ja isa on talle alati rääkinud, et nendest tuleb eemale hoida, kuna libahundi hammustus tapab vampiiri. Samuti oli tal keelatud nõidadega pistmist teha ja kindlasti varjata, et ta vampiir on. Aga nii on võimatu sõpru soetada ja Nadia tõusis enesekindlalt püsti ja jalutas ühe tüdruku juurde, kes vist oli Isabel, niipalju kui ta oma vampiirikuulmisega kuulnud oli.
''Tere! Mina olen Nadia Salvatore. Vaatasin, et peaks tutvusi soetama,'' lausus ta lootusega, et see tüdruk talle midagi ei nähva. Ta oli kergesti ärrituv ja oleks võinud ta kaela kiiresti murda.

"Peaksid jaa," lausus Alex naeratades tüdrukule. "Sa muidu peale siidri, tahad ka hiljem juua, midagi kangemat?" küsis poiss siis tüdrukult ilmselt praegu jutu jätkuks, ta ei suutnud hetkel paremat teemat välja mõelda. Poisile ei hakkanud siider väga kergelt pähe, selleks pidi ära olema joodud oma kolm siidripurki kuskil.

"Just seda ma tahan öelda. Lisa sinna veel ka deemonid, need ka käivad siin koolis," lausus Rosalyn siis Camillla'le.

Isabel jõi ka siis seal kangemat kraami, kuigi tegelt tema vanuses ei tohtinud ta selles mõeldagi. Aga missiis. Ta istus ta seal suht üksi ka. Mitte keegi ei suhelnud. Eemal märkas ta oma kaksikõde Annabeli, kes rääkis suht nummi poisiga. Isabel võpatas, kui keegi kõnetas teda. "Tere!" naeratas ta. "Ahah, ma olen Isabel," tutvustas ta end samuti. Isabel muigas. "Oota, sa oled Salvatore?" üllatus Isabel ja vaatas Nadiat.

''Jah, mu ema ja isa on Elena ja Damon. Kas sa tead neid?'' üllatus ka Nadia, kes poleks arvanudki, et Isabel neid teab.

Annabel naeratas. "Jaa, kindlasti!" naeris Annabel. Ta märkas eemal enda õde, kes rääkis tumedapäise tüdrukuga ja jõi midagi. "Ah suva," mõtles neiu ja vaatas laual snäkke. Ta võttis chillikrõpsusid peotäie.

Isabel noogutas. "Kuskilt olen kuulnud jah, aga praegu ei tule meelde kust," lausus ta. "Aga sinust ma küll midagi kuulnud pole," muigas Isabel. "Olgu, vana sa oled?" küsis ta niisama.

"Oh okay," lausus Alex sellepeale tüdrukule ning naeratas vaikselt. "Kas sulle meeldib siin koolis käia ja kui kaua sa oled siin juba käinud?" küsis poiss siis tüdrukult midagi juttu jätkuks.

OT: Ma lähen nüüd ära magama.

"Jah, siin on nii toredad inimesed," naeratas Annabel ja võttis väikse sõõmu siidrist. "No kuskil 2-3 kuud vist," vastas neiu. "Aga sina? Sa oled siin kauem või vähem aega käinud?" küsis ta vastu. Pistis paar krõpsu suhu ning jõi siidrit peale.

''Eem... ma olen 17,'' lausus Nadia ebaledes. Ta saab varsti 18 ja siis ta ei vanane enam. Nagu vampiirid ikka.
''Ahah, räägi siis natuke endast ka. Ja siis lähme võtame ühed joogid,'' vuristas tüdruk välja.

Nick noogutas ebalevalt ning astus ruumi sisse. Päris ilus elamine tal. Kutt seadis sammud snäkilaua poole ning võttis endale sealt ühe õunamaitselise siidri. Ta avas selle ning võttis sellest ühe lonksu, küünarnukiga vastu lauda nõjatudes ning teisi pidulisi jälgides.

"No võtame enne joogid ja siis räägin," muigas Isabel ja võttis oma joogist viimase lonksu. (Ma ei tea, mis tal seal oli xD) Isabel läks snäki- ja joogilaua juurde. "Mida sa võtad?" küsis ta Nadialt, kui ka tema oli Isabeli kõrvale jõudnud.

Lillith oli seal eemal patjadel niisama istunud ja kõike toimuvat vaadanud. Ta surfas vahepeal telefoniga facebookis, twitteris ja youtubes. Ta ei viitsinud enam netis olla, seega pani telefoni teksade tasku. Neiu vaatas veidike ringi ja märkas siis tuttavat poissi - Nick. "Hei!" ütles ta poisile sõbralikult, kui oli tema kõrvale jõudnud, ning vaatas mis laual pakutakse. Ta polnud peale koka ja krõpsude midagi rohkem võtnud. Ta võttis laualt õunamaitselise siidri, tegi lahti ja võttis sealt paar sõõmu.

"Hei," ühmas Nick vastuseks ning naeratas. Lõpuks ometi keegi tuttav. Kutt jälgis mõnda aega neiu tegutsemist ning muigas. "Jood ka õunasiidrit?" uuris ta, neiule otsa vaadates.

Lillith naeratas. "Jah," vastas ta. "Ja ma nagu näen, siis sina ka," ütles ta. "Milline kokkusattumus," muigas neiu ja võttis ühe sõõmu siidrist. "Sa oled juba ammu siin?" küsis ta. Lillith polnud märganudki millal ta tuli.

Ka Nick jõi oma siidrit, samal ajal Lilithi poole vaadates. "Tõepoolest tore kokkusattumus," muigas kutt. "Ei, alles saabusin. Ja sa ise? Ma ei märganudki sind alguses."

"Ma olen siin juba vähemalt tund aega olnud. Ma istusin nendel patjadel seal, jõin kokat ja olin feissis," muigas Lillith. "Polnud kedagi tuttavat. Ainult üks tüdruk, aga tal tundus lõbus või midagi sellist," naeris ta, võttis uue lonksu siidrist, vaatas elutoas ringi. "Alguses oli siin suht tüdrukutekamp, aga siis hakkas poisse ka ikka tulema," muigas neiu ja võttis laualt ühe õunaviilu. Seejärel pistis selle suhu. Peale jõi oma siidrit. Õunaviil ja õunasiider klapivad.

"Oh, seda arvan ma ka," lausus Alex sellepeale. "Mina olen siin veidikene üle 2 aasta olnud," lausus poiss sellepeale. Ta ei soovinud sellest väga rääkida, et miks ta just siin koolis käis.