Catherine sünnipäev!!

"Ahah," naeratas Annabel sõbralikult. Ta sai aru, et Alex ei taha sellest rääkida, seega ta ei sundinud tal seda teha ka. Ta vaatas elutoas ringi. "Huvitav, kas midagi siin varsti toimuma ka hakkab? Peale tantsimise, rääkimise, söömise, joomise jne," Annabel ei küsinud seda poisilt, ta lihtsalt niisama. "Ja sünnipäevalaps on ka ära kadunud. Ju siis väsis ära," muigas ta ning võttis siidrist paar sõõmu.

Catherine oli paar minutit lihtsalt silmad kinni hoidnud ja kuulanud, mis seal toimub. Lõpuks otsustas ta siiski püsti ajada end, vaatas end taas peeglist, naeratas endale ja läks elutuppa tagasi. Ta läks kööki, et veidike "veini" võtta. Cat vaatas, et keegi ei näeks, võttis külmkapist ühe paki, kallas selle veiniklaasi, nagu oleks see punane vein ja läks vaikselt elutuppa. Tühja paki viskas loomulikult prügikasti. Catherine teadis, et seal oli üks vampiirineiu ja siis Josh, aga suht suva, et nad inimesevere lõhna tunnevad. Ja libahundid.. "Ah, pohh," ütles ta endale ja istus patjadele ning jäi elutoas toimuvat jälgima.

Alex kehitas sellepeale vaid õlgu. "Ega ma ei tea, mis siin veel võib toimuma hakkata," lausus poiss selleapeale ja võttis ühe lonksu oma siidrist. Üsna pea oli aga sünnipäeva last jälle näha ja ilmselt ka Annabel nägi teda nüüd.

"Räägid mulle siis võibolla lähemalt nendest olenditest?" küsis Camilla Rosalyni poole vaadates. Camillal polnud õrna aimugi millega ta ennast kohe lasi kurssi viia.

Tüdruk ohkas sellepeale. "No vampiirid on siis olendid, kes joovad enamasti inimverd, et elus püsida. Mõned siis varastavad haiglast neid verekotte, et oleks hea mida aegajalt juua. Nad lõpetavad vananemise siis kui nad muudetakse, ehk siis nad on nt. 16 ja muudetakse siis nad on igavesti 16. Nii kas või sajandeid. Libahundid on siis olendid, kes muunduvad igal täiskuu ööl ja samas ka siis kui ise tahavad hundiks, mis on suurem kui tavaline hunt. Nõiad siis peamiselt saavad kasutada võlujõudu, see on nende erinevus inimestest. Deemonidest ei teagi ma midagi, pole uurinud väga neid olendeid," lausus siis Rosalyn tüdrukule. Ta lootis, et keegi ei kuulnud seda, mida ta just ütles aga ta kahtles selle väga.

"Okei, see on päris jube värk." pomises Camilla. "Igatahes, kas kõik teavad neist? Kõik peale minu?" küsis Camilla küsimuse, mis polnud ilmselt tõenäoline. "Aga vampiirid võivad ju inimese lihtsalt ära ka tappa, kui nad ei taha teda muuta või ma eksin?" küsis Camilla järgmise küsimuse. Millegi pärast neid tuli aina rohkem juurde.

"Ega on jaa," pidid Rosalyn sellega nõustuma. "Ma ei usu, et kõik teavad aga libahundid ja vampiirid teavad aga inimestel ei pruugi seda teadmist olla," ütles ta siis. "Tegelt võivad jaa kui nad seda soovivad kuid enamasti tegelt see juhtubki või siis lihtsalt imevad ta verd niisama ja ei tapa teda, selleks et muunduda on veel midagi vaja teha, ma ei mäleta mida," lausus Rosa selle küsimise peale. Rosalyn ei tahtnud neist tegelt väga siin rääkida. "Edasised küsimused küsid äkki mõni teine päev, see ei ole just parim paik, kus sellest rääkida," lausus ta siis tüdrukule ja võttis ühe lonksu oma siidrist.

"Viimane küsimus." ütles Camilla. "Kui suur on tõenäosus, et tüdruk ja poiss söövad inimesed ära?" küsis Camilla siis enda viimase küsimuse Rosalt samal ajal vaadates ringi, kas keegi juhtus Camilla ja Rosa juttu kuulma.

Catherine kuulis seda juttu väga selgesti. Ta muigas Rosa jutu peale ja jõi oma topsist seda "veini". Cat sulges silmad ja puhastas keelega kõik hambad verest puhtaks.

"Raske öelda kuna ma ei te neid kahte, iga vampiir on erinev, kuid ma ei usu, et nad hakkavad meid siin sööma, ma ei tea kuidas sinuga on ka mina suudan, end piisavalt kaitsta nende eest, ma võin proovida sind ka kaitsta kui soovid aga mu maagia ei ole veel väga tugev," lausus Rosalyn siis Camilla'le. Ja vaatas siis Cat'i poole, ta teadis, et ta kuulis nende juttu pealt, ta oli selles vägagi kindel.

"Ega jah, ma pole just supernõid, libahunt või mingi muu asi. Tavaline inimene, kes ei oska isegi mingeid võitlemis võtteid." ütles Camilla ning vaatas Rosa poole, kes vaatas omakorda Cat'i poole. "Ma küll ütlesin, et see oli viimane küsimus, aga kas ta kuulab meid pealt?" küsis Camilla nüüd ise ka Cat'i vaadates.

Cat puhkes naerma. "Jah, ma kuulan teid pealt," mõtles ta ja vaatas silmanurgast nende poole. Ta märkas, et mõlemad vaatavad teda. "Järelikult olen ma nii ilus," muigas Catherine.

"No seda küll jh, ma tean, et sa oled inimene. Ma saan teada, kes on kes kui ma neid puudutan," lausus Rosa sellepeale. "Kuid ma arvan ja, et ta teeb seda. Ta kuuleb igatki väiksemat heli siin toas," lausus ta siis vastuseks ning vaatas siis, kus see tema sõber Josh või kes ta nüüd oli.

Camilla vaikis ning keeras enda pilgu teistele peolistele. Tundus, et nii mõnelgi oli igav ja mõni lõbutses. Camilla võttis lonksu enda joogist mida ta juba pikemat aega enda käes oli hoidnud ning vaikis siis edasi.

Catherinel tuli vajadus minna vetsu, mõelge ise mida tegema. Ta võttis klaasi igaks juhuks kaasa, et keegi seda ei maitseks ja jalutas vannitoa poole. Vannitoas ta pani klaasi kraanikausi äärele ja läks potile.

OT: Liiga piinlik kirjutada.. XD Sellepärast ka veits... imelik vms.

OT: xD

Rosalyn vaatas ümberringi ning vaatas neid kõiki peolisi. "Kas rääkida neile seda, et need kas on vampiirid või ei?" küsis ta siis Camillalt. Ta oleks tegelt ise rääkinud aga küsis ennem ikka talt ka, ta ise ka ei tea miks ta seda tegi.

"Oleneb, kuidas nad reageerivad. Kui nad reageerivad halvasti saab meist ilmselt lõunasöök ja kui nad ei tee midagi siis võime ilmselt rahulikult siit lahkuda, aga siiski oleks ilmselt targem rääkida." ütles Camilla, kuid ta polnud enda vastuses kindel.

"No ma siis räägin," lausus Rosa sellepeale. Ta siis kõndis Alex'i juurde, ta teadis, teda juba mõnda aega. Nad ei olnud just väga suured sõbrad aga siiski teadsid teine teist. Ta sosistas need teatud sõnad talle ja poiss vaatas algul tema poole üllatusega. "Räägi edasi," lausus ta veel vaikselt ja Rosa läks Camilla juurde tagasi nagu poleks midagi juhtunud.

Alex viis siis pilgu tüdrukule ja siis üsna pea sosistas talle kõrva: "See tüdruk aka Rosalyn ütles, et meie sünnipäevalaps Catherine on vampiir. Räägi edasi aga sosinal igaks juhuks ja et nemad edasi räägiks." Ta siis ootas tüdruku reaktsiooni sellepeale nüüd.

"Vaatame, kuidas see siis lõppeb." ütles Camilla oodates siis edasi toimuvat vaadates tolle poisi poole kelle juures Rosalyn just käinud oli.

Annabel üllatus. "Sa teed nalja?" küsis ta sosinalt aga kui poiss raputas pead, liikus ta Isabeli, kaksikõe, juurde, kuna kedagi rohkem ta ei teadnud eriti. Ta ütles suht samad sõnad Isabelile kõrva.

Isabel vaatas talle suurte silmadega õele otsa. Kuid Isabel rääkis siiski Nadiale samad sõnad kõrva.

''On tõesti või?'' üritas Nadia nii süütu näo pähe teha kui ta suutis. ''Aga mis siis, ma olen kindel, et vampiirid ei taha meile midagi halba teha. Pidutseme parem edasi,'' lausus ta päris purjus olekus. Võibolla oli tüdruk liiga palju alkoholi tarvitanud, aga sellest polnud enam asja. Ta krabas laualt veel siidrit ning hakkas jooma.

Isabel naeris. "Õige jutt!" nentis ta ja jõi oma koksi edasi.

Catherine võttis kraanikausi äärelt klaasi ja keeras ukse lukust lahti. Ta jalutas vaikselt elutoa poole ja jõi oma "veini". Elutuppa jõudes märkas, et paar inimest vahivad teda. Ta kissitas silmi ja sai siis aru. Rosa ja Cam olid teistele rääkinud! Cathy jooksis vampiiri moodi ukseni ja keeras selle lukku. Siis hakkas naerma ja laiutas käsi. "Nüüd pole teil enam kuhugi minna," ütles Cat ja jõi oma "veini" lõpuni. Kui klaas tühi, pani ta selle rahulikult lauale ja vaatas siis üht kulmu tõstes Rosalyni ja Camilla poole.

Rosalyn vaatas siis kulmu tõstes vastu ka Cathy'le. Tema teda ei kartnud mitte ükski raas. Ta muigas kui tüdruk, keeras ukse kinni. "Seda ma kurat kahtlustasingi," pomises ta vaikselt ja vaatas Cathy poole ning siis Camilla poole. Ta aga seda ei teadnud, mis nüüd juhtuda võib.

Alex vaatas veidikene segaduses olles ringi. Sellist asja ta nüüd sellest küll oodata ei osanud.

"Okei, appi.. mis ma teen.. appi ta sööb mu kohe ära." ütles Camilla sosinal paanitsedes pugedes Rosalyni taha. Ta on ju nõid ja ta ütles, et ta saab mingi kaitse teha.

Siis viis ta pilgu teistele. "Hm.. mis me nüüd teeks?" küsis ta ja istus meelega Rosalyni kõrvale. "Äkki sina tead, preili Rosalyn?" küsis ta ülbelt Rosalt. Eriti rõhutas sõnu preili ja Rosalyn. Siis muigas, kui nägi Camillat Rosalyni taha peitu pugemas. "Aga peitust ma ei viitsi," ütles Cathy mõtlikult.

Annabel vaatas Catherinet. Ta isegi ei hinganud. Suu lahti, silmad pärani. Annabel kartis, et ta on nüüd surmalaps. Ta oli nii vagusi kui suutis. Tegelt ta tahtis ukse juurde minna ja karjuda, äkki keegi väljastpoolt kuuleb ja tuleb vaatama..

Rosa ohkas Camilla reaktsiooni peale. Ja siis tulu Cathy tema poole. "Miks sa seda minlt küsid, kust mina tean mida sa teha tahad, ega ma ei ole siin sul ennustaja. Peaasi, et sa ei teeks kellegile haiget," lausus Rosalyn talle siis suhteliselt ülbel toonil vastu. Teda ei huvitanud, et ta võib talle vabalt haiget teha aga samas tüdrukul oli kogemusi juba vampiirdega. Ta muigas korraks ja siis vaatas teiste poole. Ta ohkas jällegi ja vaatas siis tagast Cathy poole. Ta oli valmis iga hetk midagi ette võtma, ta alles mõtles veel plaani, mida teha täpselt kui tea peakski kedagi ründama.

Ega ka Alex vaatas seda kõike pealt. Tema aga ei kavatsenud kuskile minna hetkel küll veel mitte. Poiss vaatas Annabel'i poole. "Ma ei usu, et midagi väga hullu teemat," sosistas ta siis talle.